Neljapäev, 3. september 2015

Visuaalne

Kõrgeima torni ehitas Birgiti meeskond. Tähelepanelikult
pilti uurides, on võimalik torni ka näha

Suurepärane jahutuspaik kuumal suvepäeval


Hallstadt

Luude kamber

Üks laugemaid vaateid mäelt laskudes


Pildiallkirja lisamine

Slovakkia maskotiga



Mäe otsas

Mäest laskumas

Pidulik õhtusöök

Kooli söökla muutus restoraniks

Oma tööle väga keskendunud

vahetult enne rahvusõhtut

Raili andis kohalikule uudistele intervjuu, kuid kahjuks pole see veel uudisena ilmunud

Kiire ujumine keset linna

Lõpuks õnnelikult mägedes

Palav ilm ja lumesõda, ideaalne kooslus

Esmaspäev, 17. august 2015

Viimased päevad

Nüüdseks oleme Eestis tagasi olnud juba veidi üle nädala, kuid lubatud pildipostitust pole siiani tulnud, teie kurvastuseks pole ka siin meie pilte.
Enne koju tulekut veetsid Birgit ja Raili väga toreda päeva peredes, samal ajal kui Gerda osales üldkoosolekul.
Peredesse jaguneti üldiselt paari kaupa, mõnda perre võis isegi kuni 4 noort minna, kuid mis kõige tähtsam, ühte kohta ei läinud noori samast riigist, eesmärgiks on ikkagi rahvusvahelisi suhteid arendada, mitte omavahelisi. Oma peredega kohtuti juba kolmapäeva õhtusöögil, kus tehti omavahel ka esimene tutvus. Kõigile esinesid Austria tantsijad, soovijad nagu näiteks Raili, said ka ise nendega ühineda. Peredest tagasi oldi juba järgmise päeva õhtusöögiks, seega kokkupuude polnud pikaajaline, kuid kindlasti meeldejääv.


Birgit sattus perre, kus tegeleti seakasvatusega, kahjuks sigu ja elamist ta väga palju ei näinud, kuid päevaga võis siiski väga rahule jääda. Õhtu veedeti koos kolme perekonnaga, kes kõik olid majutajateks, peale pikka ja palavat päeva oli väga hea õhtujaheduses ujuda ning juttu vestes istuda.
Hommik algas varakult, sest sõita tuli umbes kahe tunni kaugusel asuvatesse mägedesse. Õnne oli võimatu ette kujutada, sest Eesti pole sugugi ainuke riik, kus mägesid pole. Kõik vaatasid mägesid suu ammuli ja nautisid kahksa kilomeetri pikkust matka ümber mägijärvede. Matka lõpuks käidi ka ennast järves jahutamas. Imeilus oli ka lähedalasuv linn Gmunden. Kahjuks nõudis kõik imetlemine ja matkamine aega ning peale kosutavat jäätist pidigi hakkama juba tagasi kodu ja seejärel laagriplatsi poole sõitma.

Ka Raili peres kasvatati sigu. Tema hostideks olid toredad õed, nende vanemaid Raili ei näinud, sest nad läksid kodust varahommikul ära ja tulid tagasi alles õhtul, kui ta enam seal ei viibinud. Esimesel õhtul oldi teise vahetuspere juures, neil oli kanafarm. Õhtu oli väga tore, tutvuti üksteisega ja prooviti austria õunastruudlit ja jooke. Järgmisel päeval mindi koos teise vahetusperega mägedesse ja ujuma. Päev oli väga tore

Õhtul, kui kõik Rallyl osalejad ja majutajad tagasi olid jõudnud, nauditi ühist õhtusööki ning toimus Euroopa õhtu, millest me juba eelmises postituses natuke kirjutasime.

Hallstatti luukamber
Viimasel päeval pääsesid mägedesse kõik, ka need kes osalesid üldkoosolekul või kellel ei vedanud peredega nii palju, kui Birgitil või Railil. Meil oli kaks sihtpunkti: linn nimega Hallstatt ning selle kõrval asuvad mäed. Hallstatt-is toimus väike linnaekskursioon, kus räägiti ka linna ajaloost, kuid kindlasti kõige meeldejäävamaks kohaks oli luukamber, kus hoiustati ammu maetute (ja üles kaevatute) pealuid. Igale koljule oli midagi peale joonistatud, enamusele oli üritatud ka kirjutada isiku nimi ning surma daatumid. Põhjuseks, miks laibad üles kaevati oli ruumi nappus, surnuaed asus nagu ka ülejänud linn mäe küljel ning ruumi polnud ülearu palju.
Peale linnaekskursiooni, kus oli meil ka võimalus osta esimesed suveniirid. Meie sihtpunktiks mägedes oli natuke üle 2000 meetri kõrgune Dachstein, õnneks ei pidanud me sinna ise ronima vaid sõitsime gondlitega. Mäe tipus leidsime isegi lund, kuid see oli vaid hea üllatus. Keegi ei keeldunud väikesest lumesõjast keset suve. Väikese, umbes 20 minuti pikkuse jalutuskäigu järel jõudsime mäe otsas oma sihtpunkti, milleks oli sel korral viis sõrme (five fingers), kust avanes hingemattev vaade nii mägedele kui ka Hallstattile ning selle ääres olevale järvele. Tagasi sõites olid kõik kurnatud ning magasid peaaegu terve tee, lisaks möödunud nädalale, kus oli saadud väga vähe magada, ootas ees ka viimane öö.
Õnnelikult mägedes

Vaade 5 Fingersist 
Pidulik lõpetamine toimus kooli söögisaalis, kuid kõik oli väga uhke. Lauad olid kaunistatud linade ja küünaldega. Kõigile pakuti šhampust ning tellitud oli kolmekäiguline õhtusöök. Kõik olid end ilusasti üles löönud ning tehti veel võimalikult palju ühiseid pilte. Õhtusöögi ajal tänati ka iga riigi delegatsiooni eraldi ning meenutati möödunud nädalat lühikese slaidiprogrammiga. Peale õhtusööki mindi ühiselt edasi väljas asuvasse telki, kus mängis elav muusika. Kõik tantsisid, laulsid ning lõbutsesid, selleks et viimane õhtu ikka meelde jääks.

Viimane öö jäi kõigile lühikeseks, kellel seda üldse oligi. Mõned osalejad, kes pidid juba enne seitset lahkuma, arvasid lausa, et neil on kergem terve öö üleval püsida, kui vaid mõne tunni une pealt ärgata. Kõik delegatsioonid hakkasid üksteise järel lahkuma, meie olime need õnnetud, (või õnnelikud?) kes lahkusid viimasena, seega me saime võimaluse kõiki kallistada ning nendega hüvasti jätta. Ka meie lahkusime laagrikohast enne lõunat, kuid meie lend startis Linzist alles 19.05 seega meil oli terve päev, et nautida "imelist" Linzi rahvusvahelist lennujaama, mis tundus meie jaoks hoopis väiksem ja rahulikum, kui Tallinna lennujaam,

Pikk päev lennujaamas
Üldiselt laabus meie reis rahulikult, ei mingeid hilinemisi ega probleeme, kuid elamusi oli küll. Tagasilend Frankfurdist toimus äikesega. Peaaegu terve tee nägime aknast pikselööke ning lennukis raputas korralikult. Õnneks jõudsime ilusasti ja turvaliselt tagasi Eestimaa pinnale ning peagi ka igaüks oma koju, mida me juba vaikselt igatsema olime hakanud.
Äike lennukiaknast






Laupäev, 8. august 2015

pikad päevad

Kolmel järjestikusel päeval oli meil enam-vähem sarnane päevakava: peale pikka pidu vaevaline ärkamine, hommikusöök, lühike virgutusvõimlemine ja töötoad, vaba aeg ja uus pidu.
Teise päeva tähtsaimaks osaks oli avatseremoonia, mis toimus lähedal asuvas kirikus. Enamusel osavõtjatel olid seljas oma rahvuslikud riided, nii ka meil. Birgit ja Raili kandsid rahvariideid ning Gerda kandis linast kleiti ja muhu pätte. Eestlaste üllatuseks Põhja Iirimaal polegi oma rahvuslikku riietust.
Avatseremoonia oli tüüpiline, kõnelesid erinevad Rally ja kohaliku põllumajandusega seotud inimesed, anti üle riigi lipp ja esitleti igat telegatsiooni. Samuti tehti ühispilt.
Eesti telegatsioon Rallyl 2015
Töötoad olid seotud erinevate maaelu puudutavate küsimustega ning meeskonna mängudega. Üheks kaasahaaravaimaks meeskonnamänguks kujunes torni ehitamine. Kasutada oli 8 A4 paberilehte, natuke kleeplinti, liimi ning tükike kõvemast materjalist paberit, lisatingimuseks oli veel, et torni tipus peavad püsima viis markerit vähemalt 30 sekundit. Kõige kõrgema torni ehitas Birgiti meeskond ja torni kõrguseks oli umbes 156cm.
Igal päeval oli ka vaba aeg, mille ajal soovijad said käia kas seafarmis ekskursioonil, basseinis ujumas, hobuseid vaatamas või õunastruudlit valmistamas (apfelstrudel). Basseini külastus oli kindlasti üks populaarsemaid vabaaja tegevusi, sest päevane temperatuur oli üle 35 kraadi. Kahjuks oli basseini külastus plaanitud ainult ühele päevale ning seetõttu organiseeriti meile tünn, millesse maksimaalselt 4 inimest korraga sisse mahtusid, aga siis oldi ka nagu kilud karbis. Sealt tünnist oli ka väga hea võtta vett veesõja jaoks ning kõik juhuslikud möödujad märjaks pritsida.
Kohalikus seafarmis
Kaasahaaravaks tegevuseks oli kindlasti ka orienteerumine, kus me käisime mööda Lambachi ringi ja igas punktis lahendasime ülesande, mis oli seotud kas põllumajandusega või Austria ja kohalike Noorte farmeritega (Landjugend).
Igal õhtul toimus õuele seatud telgis teemapidu. Austria õhtul, oli dresscode´ks punane ja valge, pakuti kohalikke jooke ja lauldi ning tantsiti Austria muusika järele.
Rahvusvahelise buffee jaoks pidi iga telegatsioon võtma kodust kaasa endale iseloomulikku toitu ja jooki. Kaasa oli võetud nii tuntud kui ka laiale ringile tundmatuid asju, kuid huvitavaid maitseelamusi jätkus kindlasti kõigile.

Kuumale suveilmale hoolimata, riietus enamus osalejaid ühel päeval suusa riietesse, ning toimus suusapidu. Mütsid, sallid ja suusaprillid olid tavalised, kuid oli ka täielikke suusakostüüme ja isegi paberist valmistatud suusad.
Toimus ka õhtu, kus kõik piirkonnad pidid ennast tutvustama läbi väikese esinemise. Meie tantsisime lätlastega kahe peale Kaera- Jaani ning mängisime viikingite mänge, kuna meie gruppi kuulusid: Taani, Norra, Soome, Eesti ja Läti. Teiseks grupiks olid Saksamaa, Sloveenia, Austria ja Šveits. Nende ühiseks jooneks oli Disco Folk, millega igal õhtul suure innuga tegeleti. Viimaseks grupiks jäid Inglismaa, Wales, Šhotimaa, Iirimaa ja Põhja- Iirimaa.

Lähiajal teeme ka pildipostituse, kust saate meie tegevusi vaadata.

Pühapäev, 2. august 2015

Esimese päeva muljed

Me olime esimesed, kes Lambachisse jõudsid. Kohale jõudes saime lõunat, milleks oli vürtsikas, kuid maitsev seljanka. Meile tehti eraldi ringkäik ja pakuti tervitusjooki, mis maitses väga hästi. Tervitusjook oli kokku segatud valgest veinist, mulliveest ja leedripuu siirupist. Rally korraldajatelt said kõik osalised kingituseks t-särgi ja nänni täis koti, millest võis leida kohalikku kommi, jahutavaid jooke, veepudeli, vihmakeebi jms. 
Peale ringkäiku tegime Euroopa kaarti ehk siis meie ülesandeks oli valmistada enda riigi kohta tutvustav postrike, mis pidi olema meie riigi kujuga. Peale postri tegemist oli meil vaba aeg. 
Teised osalejad hakkasid ka vaikselt kohale jõudma ja lõpuks saime ka õhtusööki. Menüüs oli kana, riis, hautatud juurviljad, mingi asi, mida inglased nimetasid kartulisalatiks, kuid meie jaoks oli see tükiline kartulipüree, kahtlasest välimusest hoolimata, maitses see väga hästi. Õhtusöögi kõige huvitavamaks osaks kujunes puljong, mille sees hulpis mingi valge klimp, mis ei olnud päris traditsiooniline klimp. Me pole veel siiani leidnud ühtegi inimest, kes teaks, mis see ikkagi oli. Magustoiduks oli šokolaadimuffin.
Peale õhtusööki mängisime tutvumismänge. Me mängisime erinevaid nimemänge, et teiste nimesid selgeks saada. Kõikide osalejate nimed on väga huvitavad ning loodetavasti hääldame me neid ikka õigesti. :D Meie arvates on kummalised nimed Sondre, Ingelin jne. Aga teiste jaoks oli naljakas minu nimi Raili, mis sarnaneb väga Rallyle.
Õhtu lõppes peoga suures telgis. Inimesed suhtlesid omavahel vabalt, lõid uusi tutvusi ja nautisid head muusikat.
Raili ja Gerda postrit tegemas
Üks huvitavamaid tantse õhtusel peol

Reisimine

Oma reisi alustasime juba varahommikul marsruudil Tallinn- Frankfurt- Linz-Lambach.
Esimene takistus oli kohe Tallinnas, kus oli harjumuspärasest pikem turvakontrolli järjekord, alguses ootasime viisakalt järjekorras, kuid kuna meie lennu aeg hakkas juba kätte jõudma, pidime mängima nahaale ja inimestest mööda trügima. Õnneks keegi väga pahaseks ei saanud ning me jõudsime ilusasti oma lennule. 
Frankfurdis olnud vahemaandumine oli vaid kolmveerand tundi, seega meil oli ainult aega, et oma värav üles leida ja niipea, kui me eestlastele omaselt internetti läksime, kuulutati juba meie lend välja.
Nii nagu esimene lend, läks ka meie teine reis väga hästi. Ilm oli mõlema lennu ajal ilus, maapinda  kogu aeg pilvede tõttu küll ei näinud. Austria kohal oli õnneks imeilus ilm ja me saime väga ilusaid vaateid Austria mägedest. Hilinemisi polnud, isegi pagasiga polnud probleeme.
Meie üllatuseks oli Linzi lennujaam väga tühi, isegi tühjem kui Tallinn. Õige lühikese ootamise peale leidsime ka õige bussi, millega pidime sõitma rongijaama, kus kohtusime Rally korraldusmeeskonnaga. Meie üllatuseks, ei pidanud me kaua korraldajaid otsima, vaid nad leidsid meid ise kiiresti ning tõid Lambachi põllumajanduskooli, kus Rally toimub. 
Meie, eestlased olime esimesed, kes kohale jõudsid ning oleme ka viimased, kes lahkuvad.
Järjekord Tallinna lennujaamas oli teise terminali otsa välja

Ka Hubert naudib meiega reisi

Doonau ja Saksamaa

Imeilusad Austria mäed paistavad kaugustest

Laupäev, 1. august 2015

Kes me oleme ja mida teeme

Hei-hei, me oleme kolm rõõmsameelset ja uusi kogemusi otsivat 4H-kat. Selle aasta mais pakuti meile võimalust osaleda European Rallyl Austrias, Lambachis. Rally korraldajaks on Rural Youth Europe (http://www.ruralyoutheurope.com/ )

Rally kestab 1-8 august ning selle 8 päeva jooksul ootame palju erinevaid tegevusi, mille hulka kuuluvad ka ekskursioonid, kultuuriõhtud ning muidugi ka projektitöö.



Raili
Olen 18-aastane Palamuse neiu, mul on punased juuksed ja sinised silmad. Olen väga sõbralik ja aktiivne. Osalen Rallyl, sest see pakkumine tundus minu jaoks olevat väga põnev ning ma loodan seal oma keeleoskust parandada ning uusi tutvusi leida.



Birgit
Ma olen kuulunud 4H-sse umbes kolmandiku oma elust ning see on mulle õpetanud, et ma pean kinni haarama igast võimalikust niidiotsast, et näha maailma, saada uusi tutvuseid ning kogemusi. Mulle soovitas Rallyl osaleda Helen, kes on varasematel aastatel osalenud ning üritust väga kiitnud.


'



Gerda

Olen töötanud Eesti 4H-s tegevjuhina alles 3 ja pool kuud, kuid see, mida olen kogenud ja näinud on mulle kõik väga väga meeldinud. Arvan, et sellised rahvusvahelised võimalused nagu Rally-l osalemine on Eesti ja Eesti noorte jaoks olulised. Näen siin, kui palju 4H noored hoiavad kokku ja on uhked oma liikmelisuse üle. Mul on hea meel, et saan selles kõiges osaleda.